Kuoštrõg, Līvõd Sõv iļīzskūol.
YDUG PÄUĶIZ
valpunnizt varbed
paistubed pilud dek alt
puktubed piend merd
paļļed valg sāniz
pärast torme
ētabed vilud jūge
tēded vail
otšes ūd paika
pǟva enst väntub velle
leb louged lainud
siskeb touvis oukdi
paļļejalin leb māläemiz
leb unne läemiz priek
eitub enst
ala ütlugid jenim
ku päuķil ab uo jalgi
ku nänd īz
täm ūldperu varbed
smēkub min šīlmel
nei īz apku kiel
mis ma pagatub
ēldim unz ürgumist
Pǟva māläemi Kuostrõgõs, 30.07.2024
ROSY TOES
of the evening sun
appear under the cloud cover
touching the soft sea
bare to the light
after storms
throw the sand of shadows
between the stars
seeking a new seat
the sun stretches itself
through the ebbing waves
pokes holes in the sky
bare feet through the blackout
adorning itself
with the joy of slumber
never say again
that the sun has no feet
if those same
lip-colored toes
taste to my eyes
just like the tongue
which I speak only before
waking into sleep
Sunset in Kuoštrõg, 30.07.2024, translated by Uldis Balodis
ÕHTUPÄIKESE
roosad varbad
paistavad pilvede teki alt
puudutavad pehmet merd
valguseni paljad
pärast tormi
viskavad varjude liiva
tähtede vahele
otsides uut aset
sirutab päev end välja
läbi raugevate lainete
torkab taevasse auke
paljujalu läbi loojangu
läbi uinumise rõõmu
ehtides ennast
ärge öelge enam
et päikesel ei ole jalgu
kui needsamad
tema huultekarva varbad
maitsevad mu silmadele
nagu see keel
mida ma räägin
enne unne ärkamist
Päikeseloojand Kuoštrõgis, 30.07.2024
